6.veebruaril 2017 ajalehes Põhjarannik avaldatud artikkel “Lordy käib lasteaias tööl” EATKÜ vastus täismahus.
Kahetsusväärselt on selles kajastatud arusaamu ning tegevusi, millega Eesti Abi- ja Teraapiakoerte Ühing (EATKÜ) ei saa kuidagi nõustuda ning peab neid ebaeetilisteks ning potentsiaalselt ohtlikeks ja seetõttu peab oluliseks selgitada oma seisukohti antud kontekstis, eesmärgiga juhtida avalikkuse, eelkõige lapsevanemate tähelepanu ja tõsta teadlikkust.
Viimase kahe ja poole aasta jooksul on koeri kaasavate sekkumiste katusorganisatsioon Eesti Abi- ja Teraapiakoerte Ühing tegutsenud sihikindlalt selle nimel, et valdkond areneks, et teenused, mida inimese heaolu tõstmise eesmärgil tulevikus pakutakse, oleksid professionaalsed ning mis kõige olulisem, protsess ja reeglid lähtuksid kliendi ning kaasatavate loomade (teaduslikult tõestatud) vajadustest ja heaolust.
Eestis on täna olemas võimalus koerte sobivust hinnata ja tiime eksamineerida rahvusvaheliste reeglite järgi selleks väljaõppe saanud kohtunike poolt, kes on professionaalid koera käitumise alal (see ei ole sama, mis treenimine). EATKÜ on maailma katusorganisatsiooni IAHAIO (International Association of Human-Animal Interaction Organizations) täisliige. Standardite ja tööpõhimõtete välja töötamisel lähtume nende juhistest ( IAHAIO valge raamat ) ning teeme erinevate pilootprojektide raames koostööd erinevate partneritega, et neid juhiseid praktikas läbi töötada ja Eesti jaoks kõige sobivamal kujul juurutada. Süsteem ei ole valmis. Loomade kaasamine erinevatel eesmärkidel väga erinevates valdkonnas tähendab, et kuulume 5 erineva ministeeriumi haldusalasse ning on erinevaid seadusi ja regulatsioone, milles on vajalik muutusi sisse viia. See on protsess ja võtab aega. Aga et arengud on olnud positiivsed ja huvi nii koeraomanike kui klientide poolt on tõusnud plahvatuslikult end teadlikkus sellest, millega tegelikult on tegemist ( realistlikud ootused tulemustele aga ka ohud ), on madal. On tekkinud olukord, kus inimesed näevad lehes ilusat pilti koerast ja väikelapsest, näevad all kirja „teraapiakoer“ ning arvavad, et kuna neil on kodus koer ja on varasemaid kokkupuuteid koertega, siis neil ongi õigus kaasata mistahes koera mistahes situatsioonis.
Toome järgnevalt välja kohad ilmunud artiklis, mis tekitavad küsimusi ja muret. Tegevust ennast ei saa me hinnata, sest antud koera ja koerajuhi ja nende tegevusega ei ole Eesti Abi- ja Teraapiakoerte Ühing tuttav. Teame vaid, et Maarika Antonov on käinud meie ühingu poolt korraldatud sissejuhataval kursusel, seega teab koera vanuse, tööaja ja kaasamise põhimõtetega seonduvat. Kuigi artikli alguses on selgitatud, et tegemist ei ole teraapiakoeraga, on nii pealkiri kui kogu ülejäänud artikkel sellest, et koer käib tööl ja osaleb teraapias. Seega on tegemist vaid sõnamänguga. Hetkel, mil võtame oma kodukoera ja viime ta keskkonda, mis ei ole tema jaoks loomulik, paneme me teadlikult koera olukorda, mis nõuab koeralt head kohanemisvõimet, tasakaalukust ja head närvikava raskustega toime tulla. Samuti nõuab see koerajuhilt oskusi ja teadmisi koera juhtida ja teda väga hästi lugeda ning pidevalt toetada. Selline tegevus ei sobi kaugeltki mitte kõigile koertele. Hindamaks, kas koer ja koerajuht omavad sekkumistes osalemiseks vajalikke teadmisi, oskusi, omadusi ja valmisolekut, ongi vaja eksperthinnangut, eraldi loodud keskkonda ja olukorda, kus seda mõõdetakse – teraapiakoerte eksam. Artiklis märgitakse, et Lordy ei ole seda eksamit veel sooritanud.Koer on selleks olnud liiga noor.
Koera, nagu inimlapsegi elu ja areng koosneb etappidest. Koera arenguks on oluline, et täiskasvanuks saamiseni on tema elu turvaline ja rõõmus. Ta peab saama maailma avastada ja õppida suhtlema läbi positiivsete kogemuste. Mistahes koera tööle rakendamine ei tohi toimuda enne koera vaimse ja füüsilise küpsuse saavutamist. Keskmist ja suuremat kasvu koerte puhul ei toimu see enne 18 kuu vanuseks saamist.
Kui me sunnime koera teismelise eas olukordadesse, milleks ta valmis ei ole ja see satub aega, mil koeral on hirmuperiood, võime tekitada koerale trauma ning sellest tulenevalt käitumisprobleeme ning lõhkuda usaldust inimesse või olukordadesse. Kutsika „tööle“ panemine ei ole kuidagi õigustatud ega eetiline.
Artiklis öeldakse, et teraapiakoer peab käsklustele ideaalselt alluma, peab olema väga rahulik ning stoiliselt taluma sakutamist.
Tegemist on valearusaamadega. Teraapiakoer peab olema kontrollitav ja koostöövalmis aga tegemist ei ole kuulekusspordiga. Koer ei ole robot. Ta peab saama aru, mida temalt oodatakse, ta peab soovima teha koostööd koerajuhiga ning tal peab olema õigus ja võimalus ennast väljendada. Teraapiakoer ei pea olema väga rahulik. Näiteks füsioteraapias on eelistatud aktiivsemad koerad. Koerajuht peab aga oskama juhtida koera energiat ( on aeg mänguks ja aktiivsuseks ja ka koera jaoks mõistliku aja piires rahunenud, lõdvestunud olekus olemiseks).
Teraapiakoer ega ükski teine koer ei pea stoiliselt taluma sakutamist. See ei ole mitte kuidagi lubatav ning koerajuhi töö on seda ennetada ning juhendada kliente, et seda ei ole lubatud teha. Koera sakutamine on tema kiusamine. Me ei saa leppida seisukoha ja kuvandi loomisega, et (teraapia)koerale on lubatud valu või ebamugavust põhjustada. Et see on osa tema tööst.
Artiklis kirjeldatakse, et teraapiakoer osteti kennelist, kust on ka varem teraapiakoeri soetatud. Garantiid, et mõne kindla tõu, kasvataja, vanemate või pesakonna seast valides saame teraapiakoera, ei saa. Kasvataja, kes teile müüb teraapiakoera, petab teid. On väga tore, et on kasvatajaid, kes pööravad suurt tähelepanu välimiku kõrval ka iseloomule ja kindlasti on fakt, et kasvataja kennelist on kasvanud teraapiakoer, suur tunnustus ka tehtud töö eest. Aga see ei tähenda, et nende järglastest saavad tingimata teraapiakoerad. Ka kahe teraapiakoerast vanema kutsikas ei ole automaatselt teraapiakoer. Saab valida heade eeldustega koera. Aga kutsika testimine ei ole garantiiks, et see koer täisikka jõudes sobib külastus-, õpi- või teraapiakoeraks. Mitmed väga head testijad just seepärast keelduvad täna kutsikate (teraapiakoeraks sobivuse) testimisest, et omanikud võtavad seda hinnangut kui lubadust. Seda ei ole aga tegelikult võimalik anda. Kahjuks on aga suure nõudluse tõttu kasvatajaid kes koeri teraapiakoertena reklaamivad ja kutsikaid müüvad.
EATKÜ palub kõigil, kes näevad reklaame, milles müüakse „teraapiakoerakutsikaid“, meile sellest teada anda.
Veel kirjeldatakse artiklis kutsika ettevalmistamist mängu piiramise ja sakutustega harjutamisega. Tahame loota, et artiklis valiti ebaõnnestunud väljendid ent soovime rõhutada, et teraapiakoeri ei valmistata ette neid kiusates ja neid valuga harjutades seda pidevalt põhjustades. Nende ettevalmistamine ei tohiks tähendada paljude loomale loomulike tegevuste piiramises. Veel kord, kutsikas peaks saama ainult ja ainult läbi positiivsete kogemuste harjutada olukordades hakkama saamist. Ja osa sellest on, et kutsikas on saanud olla kutsikas oma mängude ja närimiste ja vallatustega. Teraapiakoera kutsikapõlv ei peaks kindlasti olema raske.
Tööaeg ja keskkond Artiklis kirjeldatakse koera tööaega ja keskkonda mahus, mis valmistab meile muret.
Ei pea olema konkreetset koera näinud, et väita, et tema jaoks on need mainitud keskkonnad ja olukorrad rasked. Need kulutavad koera tänu tema (inimestest) palju teravamatele meeltele palju rohkem. Teadlik koerajuht ei koorma koera rohkem kui mõned tunnid päevas (koos puhkepausidega). Kindlasti ei ole noorele koerale jõukohane ja tema suhtes aus, et ta külastab 2 korda nädalas kõiki Jõhvi lasteaedasid, milles veel tervitavad ja paitavad teda kõikide rühmade lapsed järjest. Koerad on erinevad ja väsivad erinevalt, aga otsekontakt (paid, kallistused) on IGALE koerale rasked. Rühm lapsi on kõige koormavam kliendigrupp loomale töötamiseks. Iga päev ei tohiks mitte keegi sundida koera tööle. Koer peab saama taastuda ja elada sekkumises osalemisega proportsionaalselt ka koera elu – liikuma looduses, viibima oma turvalises keskkonnas inimestega, kes kuuluvad tema perekonda.
Väljaõpe ja tulemuste mõõtmine.
Artiklis väidetakse, et teraapia on andnud häid tulemusi. Tahame juhtida tähelepanu, et koeri kaasav teraapia on professionaalne teenus juhul, kui protsessi mõõdetakse. Eestis on esimesed tegevusterapeudid osalenud pilootprojektis, mille tulemusena valmistatakse ette tulevikus erialal spetsialiseerumise võimalused täiendkoolituse kaudu. Aprillis Tallinna Tervishoiukõrgkoolis antud õppetooli tudengitele esimene kursus. Hetkel on maailma ekspertide käest praktilisi oskusi saamas pilootprojektis osalevad Eesti logopeedid ja füsioterapeudid.
Me ei tea veel, kuidas saab olema tulevikus reguleeritud mänguterapeudi eriala lõikes koerte kaasamine ent oma töös oma koera kaasamiseks peaks ta (tõestamaks koera turvalisust ja sobilikkust antud töös kaasamiseks) igal juhul ka selle koeraga sooritama vastava eksami ja saama teraapiakoeratiimi litsentsi.
On kahetsusväärne, et artikli lõpus lausa kutsutakse üles koeri väikelaste asutustesse kaasa võtma. Selline üleskutse on vastutustundetu, ebaprofessionaalne ja potentsiaalselt ohtlik!
Lõpetuseks. Usume, et koerad on inimese suurimaid sõbrad ja kaaslased ning teame, et nad saavad meid abistada, toetada ja motiveerida. Ent ainult sel juhul on tegevus tulemuslik ja turvaline nii kliendile kui loomale, kui protsessis osalevad vaid oma eriala eksperdid- nii antud loomaliigi, kui valdkonna, millesse koera kaasatakse. Lapsevanem, raamatukogu töötaja või õpetaja, kes kutsub kooli, raamatukokku või lasteaeda koera, kassi või alligaatori, vastutab oma otsusega osapoolte heaolu ja turvalisuse eest. Samuti vastutab lapsevanem, kes ei küsi küsimusi, kes ei nõua kvalifikatsiooni tõendavat dokumenti.
Hetkel on EATKÜ ainus organisatsioon Eestis, kes hindab, koolitab, eksamineerib ja väljastab teraapiakoeratiimi litsentsi.
Eestis ei ole hetkel ühtegi litsentseeritud terapeuti, psühholoogi, eripedagoogi ega sotsiaaltöötajat, kellel oleks koerte kaasamiseks vajalik väljaõpe.
Töös hobustega on Eestis 7 terapeuti, kellel see on ( Eesti Ratsutamiseterapeutide Liit ).
Esimesed spetsialistid omandavad läbi pilootprojektide teoreetilisi ja praktilisi oskusi. IAHAIO on ette valmistamas üle-Euroopalisi standardeid ja juhiseid selliste õppekavade loomiseks ülikoolide juurde. Oleme osa sellest protsessist ja loodame, et juba lähiaastatel võime öelda, et neid inimese eksperte, kes on saanud akadeemilise ettevalmistuse, on mitmeid. Seni on meie kõigi kohus teadvustada riske, osaleda vaid tegevustes, milles omatakse ekspertiisi, ning järgida teaduspõhiseid, rahvusvahelise professionaale esindava katusorganisatsiooni suuniseid ja reegleid ning mõistahukka „nunnumeetriga ravijaid“. Peale esimest õnnetusjuhtumit on juba hilja.
Teraapiakoerte register: www.teraapiakoer.ee/register